Kui valu leevendamiseks on valitud õiged meetodid, muutub laps kiiresti uuesti aktiivseks, mis aitab kaasa nii tervenemisele kui ka taastumisele.
Töötajad püüavad valu ennetada, hindavad valuvaigistite vajadust ja annavad neid vajadusel lapsele. Lisaks kontrollivad nad, et kõik õigesti sujuks. Lapsevanema või hooldajana saate meile öelda, kui arvate, et teie laps on valudes, ja kas valuravi on piisav.
Sellega alustatakse juba varakult. Valuraviga alustatakse veresiseselt, et keha enda reaktsioon valule oleks väiksem ja tihtipeale on siis vaja ka vähem valuvaigisteid. Ühtlase ravimite kontsentratsiooni säilitamiseks, parima mõju saavutamiseks ja valu tipphetkede vältimiseks on teie lapse valuravi regulaarne ning ravimeid antakse ka siis, kui tundub, et laps hetkel valu ei tunnegi. Tänu ravimite regulaarsele manustamisele ja valu ägestumise ennetamisele on manustatavate ravimite kogus väiksem. Lisaks aitab see vähendada selliseid kõrvalmõjusid nagu kõhukinnisus ja iiveldus.
Tihtipeale kasutatakse koos erineval viisil töötavaid ja manustatavaid ravimeid.
Üks tavalisemaid valuravi meetodeid on valuvaigistite läbi veeni vereringesse manustamine. Sellisel juhul saab ravimeid manustada nii süstide kui ka meditsiinipumba kaudu. Valuvaigistit võidakse anda ka suu kaudu kas tablettide või vedeliku näol.
Lokaalanesteesia tähendab seda, et ravimit kantakse nahale või süstitakse naha alla kas ühekordse või mitmekordsete doosidena. Lokaalanesteesia aitab blokeerida valu liikumist närvides, mis asuvad selles kohas, kus ravimit kasutatakse. Valuvaigistav kreem, mida lapsele enne kanüüli sisestamist peale määritakse, on samuti üks lokaalanesteesia vorme.
Kui üheks valuravi meetodiks on valitud närvide blokeerimine, süstitakse vastava piirkonna läheduses olevatesse närvidesse lokaalanesteetikumi, mis segab või blokeerib valusignaalide edasiliikumist. Närvide blokeerimist võidakse manustada kas ühekordselt või läbi peenikese vooliku, mille kaudu antakse ravimit nii operatsiooni ajal kui ka pärast seda.
Üheks närvide blokeerimise näiteks on epiduraal, kus lapsele sisestatakse selja sisse peenike kateeter. Epiduraali kasutamine mõjutab tihtipeale ka põit, mis tähendab seda, et laps ei suuda ise oma põit kontrollida. Enamasti kasutatakse epiduraali koos põiekateetriga. See võib aga tekitada lapses tunde, et tal on vaja urineerida ka siis, kui tema põis on tühi. Epiduraal võib mõjutada ka jalgade tundlikkust. Kindlasti tuleks nendest aspektidest enne lapsega rääkida ja lisada, et õhuke plastmassist kateeter ei takista neil liikuda või selja peal lamada.
Tõsisemate operatsioonide või vigastuste korral kasutatakse valuvaigistina tavaliselt morfiini. Kui morfiini kasutatakse valuvaigistina, ei tekita see sõltuvust. Kui teie lapsele tuleb manustada morfiini pikemat aega, vähendatakse seda järk-järgult, et vältida valu ägestumist ja ärajätmisest tingitud sümptomeid.