Teismelised

Teismeiga on tõeliselt murranguline aeg, kus toimub palju füüsilisi ja emotsionaalseid muutusi. Teismelised tunnevad tihtipeale muret, et nad ei ole normaalsed või piisavalt head.

Nad käituvad nii nagu kogu maailm keerleks nende ümber. Neile tundub, et keegi ei ole kunagi selliseid tundeid tundnud ega sama asja läbi teinud. Teismelistel on väga raske leppida sellega, et nende keha vajab haiguse tõttu abi, kuna see tähendab nendele kontrolli kaotamist.

Teismeaastad toovad kaasa soovi vabaduse ja otsustusõiguse järele. Nad tunnevad, et nad peavad oma perest justkui sammu eemale astuma ja näitama, et nad suudavad ka üksinda eksisteerida, mitte ainult oma pere toel. Seepärast võib olukord, kus teismeline vajab haiguse tõttu suuremat abi, olla keeruline kõikide osapoolte jaoks. Samas on tihtipeale selle karmi fassaadi taga väike õrn ebakindel inimlaps, kes vajab hädasti abi ja on oma südames selle toe eest äärmiselt tänulik.

Teismeliste hirmud on tihtipeale seotud anesteesiaga: et nad ärkavad operatsiooni ajal üles või et nad ei ärkagi pärast üles. Lisaks muretsevad nad sellepärast, et nad võivad kaotada kontrolli oma keha üle (põis või soolestik) või ütlevad midagi ebasobivat.

Teismelisi tuleb kohelda, austada ja ette valmistada nii nagu täiskasvanuid. Neil on üldjuhul piisavalt bioloogilisi teadmisi, et mõista, kuidas keha ja organid töötavad. Nad oskavad mõelda hüpoteetiliselt, teha saadud teabest järeldusi ja mõelda võimalikele tagajärgedele. Seega ei piisa teismelistele sellest, kui neile räägitakse vaid seda, mis teatud protseduuri või ravi ajal juhtuma hakkab. Nad tahavad olla kursis kogu raviplaaniga: milliseid ülevaatusi ja protseduure läbi viiakse ning millised on oodatavad tulemused. Teismelisi tuleks julgustada esitama küsimusi ning kaasata neid aruteludesse, küsimuste–vastuste sessioonidesse ja neid puudutavate otsuste tegemisse. Ettevalmistus peaks võimaldama piisavalt aega nii peegeldusteks kui ka mõtete vahetamiseks.