Selles vanuses laps teab, et ta võib jääda haigeks seepärast, mis tema sees toimub, ja et see ei pea tulema alati väljastpoolt. Haigust ei vaadata enam nagu maagiat või karistust, vaid mõistetakse, et selle taga on bakter või viirus. Samas võivad lapsed kuni teismeeani stressirohketes olukordades ikkagi fantaasiamaailma valida. Neil on oma kehast suurem teadlikkus kui kunagi varem. Nad võivad arvata, et ravi on neile kahjulik, või karta, et nende keha muutub teistsuguseks. Ka neile tuleb selgitada, millist kehaosa ravima hakatakse ja millised kehaosad puutumata jäävad.
Sellises vanuses lapsed võivad karta operatsioonisaalis olevaid seadmeid. Lisaks hakatakse selles vanuses mõtlema surma peale. Nad võivad seostada und surmaga ja paljud väiksemad lapsed kardavad, et nad ei ärka pärast operatsiooni enam üles. Rahustage neid ja rääkige, et nende eest hoolitsetakse nii une ajal kuni täieliku ärkamiseni.
Alustage selgitustöödega kuni nädal enne haiglasse minekut. Võrreldes nooremate lastega näitavad 6–12-aastased välja suuremat huvi selle vastu, mis juhtuma hakkab. Seega peaks ettevalmistus põhinema sellel, mis küsimusi nad teilt küsivad. Julgustage neid oma mõtteid ja muresid üles joonistama ja maalima.