Nende mõttemaailm töötab teisiti kui täiskasvanutel ja tihtipeale seguneb päriselu fantaasiaga. Lisaks kõigele muule võivad sassi minna ka põhjus ja tagajärg, mistõttu võib laps reageerida täiesti ootamatul moel. Neil võib olla keeruline eristada enda sisemisi tundeid sellest, mis tuleb väljastpoolt. Näiteks võivad nad arvata, et valu tekitavad ainult välised tegurid, kuigi mõnikord võib valu tulla ka enda seest.
Lapsel on mingisugune arusaam sellest, mis tema kehas on. Nad teavad, et kõik nende kehaosad on haavatavad ja neil on vigastuste ees suur hirm. Seepärast on oluline välja tuua, millist kehaosa ravima hakatakse ja millised kehaosad puutumata jäävad. Kuna sellises vanuses lapsed tunnevad tihtipeale süüd, tuleks neile ka selgitada, et see haigus või olukord ei ole tekkinud nende pärast.
Lastel on kuni koolieani suur hirm mis tahes tundmatu ees ja tihtipeale võtab see hirm trolli, kummituse või maskis tegelase kuju. Seepärast võivad lapsed tunda hirmu, kui nad näevad haiglatöötajaid, kelle juuksed on kaetud või kes kannavad kirurgilist maski.
Eelkooliealistele lastele antavad selgitused peaksid olema lühikesed ja lihtsad. Kuna lapsed õpivad läbi mängu, võib mängu tuua näiteks arstikohvri. Eelkooliealised lastel on ajaline taju juba osaliselt välja kujunenud. Nende ettevalmistamist võib alustada juba nädal varem ja täpsemaid selgitusi anda kuni kaks päeva enne haiglasse minekut.